Kusagil kesklinna piiril leiab eest Maarjamäe kõrgendikul laiuva Suhkrumäe, kus asubki täna arendatav Lahekalda elamukvartal. Siinset piirkonda on aegade jooksul nimetatud erinevalt – Lasnamäe põhjamurd, Maarjamäe paekallas, Suhkrumäe paekallas. Täpsuse huvides tuleb lisada, et tänase Lahekalda alal oli teadaolevalt peamurd, mitte karjäär. Nende erinevus seisneb selles, et kui karjääris kaevandatakse paasi masinatega, siis murrus murtakse või murti kivi käsitsi.
Kunagi kutsuti kogu siinset ala Suhkrumäe nimega, sest just siia piirkonda asutas 1811. aastal Jo Gottleib Clemenz suhkruvabriku. Ent Lahekalda ajalugu ulatub tegelikult keskaega ja selle kesksel kohal on paekivi.
Paekivi on kõigile teada kui Eesti rahvuskivi. Esimesed paemurrud asusid Toompeal, kus nüüd on linn. Muuhulgas on vanale paemurrule rajatud Toomkirik. Toompealt kolis pae murdmine Kivimäe alale, mida teame täna kui Lasnamäe. Tallinna ehitamiseks vajalik paas murtigi peamiselt Lasnamäel. Siinset paekivi kasutati linnamüüri, kirikute, elumajade, ühiskondlike hoonete ehitamiseks, teede sillutamiseks ja lubja põletamiseks.
Maarjamäe paekallas on eriline mitmes mõttes. Kõrgel astangul ringi jalutades ilmutavad end nii kambriumi- kui ordoviitsiumikivimitest paljandid. Ometi on tal kanda veel üks oluline roll. Loopealne on kasvukohaks ja pesitsuspaigaks väärtuslikule taime- ja loomariigi kooslusele. Aastal 1938 moodustati siia taimekaitseala kolme harulduse – alpi nurmiku, püstkiviriku ja mägi-kadakkaera kaitseks. Lisaks haruldustele võib aga siin ringi silkamas näha ka täiesti tavalisi jäneseid.